Aga süüa saab ju kodus ka teha, seega oluline oli ikkagi väljas käia head ja paremat maitsmas. Esimesel õhtul läksime oma korteri läheduses asuvasse pitsakohta, mis paistis kohalike seas populaarne olevat - sõbrannad oma lastega ning lipsudega ärimehed igatahes olid end sinna sööma asutanud. Meie imestuseks oli tegemist aga veidi teistsuguse pitsaga, nimelt põhi oli paks ning osta sai ühe sektori. Arvasime, et Itaalias paksu põhjaga pitsat ei tehta, kuid võta näpust! Pitsa oli hea ja mahlakas, jäime rahule.
Järgmiste päevade lõunasöögid aga nii hästi ei läinud. Mees võttis igal pool pitsat ning see oli tõesti maitsev, õhukese põhjaga ja pühvli-mozzarella juustuga. Kuid mina tahtsin ikka oma pastat. Meie õnnetuseks oli see, et tahtsime süüa pastat lõuna ajal, kuid itaallastel on kombeks lõuna ajal haarata kiirelt üks võileib ehk panini, pisike tass kohvi ja minek. Kuid soojad söögid olid neil juba varem valmis tehtud ning nii saingi mikrolaineahjus soojendatud pastat, mis oli pehme ja maitsetu. Olin juba peaaegu pettumas, kui otsustasime viimasel päeval teha teistpidi, süüa lõuna kodus ning minna õhtul välja sööma. Olime juba ühe koha ka välja valinud, kus oli alati palju rahvast, seega pidi hea olema. Kannatasime poole 8ni tühja kõhtu, kuna seal ju varem restorane ei avata ning jäime siis ootusärevalt oma sööke ootama. Ja seekord läks õnneks! Minu pasta oli baklazaani ja tomatiga ning see oli tõepoolest hea ning ka mehe pitsa oli äärmiselt maitsev, põhi oli tehtud nende salajase retsepti järgi. Koha nimeks oli Rossopomodoro ning tuli välja, et tegemist on ketirestoraniga, seega nende toitu saab nautida ka USAs, Inglismaal ja isegi Jaapanis. Soovitan külastada!
Pasta Rossopomodoros
Pitsa Rossopomodoros
Kohaliku turul
